Riik karistab metsaühistuid digilahenduste kasutamise eest. Miks?

Peaminister Kristen Michal sõnastas hiljuti ühe digiriigi põhiloogika tabavalt: kui masin saab töö ära teha, ei peaks inimesed käsitsi toimikuid lappama. See on mõistlik, isegi elementaarne põhimõte. Küsimus on aga selles, kas riik ise sellest põhimõttest ka päriselt lähtub, sest metsandussektori igapäevane kogemus viitab vastupidisele.

Eestis on üle 100 000 erametsaomaniku ning keskmine metsaomand on umbes kaheksa hektarit. Seetõttu on riik aastaid suunanud omanikke koonduma metsaühistutesse, et muuta majandamine efektiivsemaks ja toetuste taotlemine toimivaks. „Ühistutele on antud väga konkreetne roll: nad peavad koondama taotlused ja kontrollima, kas toetust taotlevatel inimestel on vastavad kinnistud ikka veel olemas. Riik on otsustanud aga ühistutele töö tegemise ebamugavaks ja kulukaks teha,“ toob välja AS-i Timber juhatuse liige Mikk Välja.

Käsitöö ei ole lahendus

„Metsaühistul on kohustus esitada korrektsed andmed, kuid selle täitmiseks ei ole seni väga häid ega tasuta lahendusi pakutud,“ lisab MTÜ Timber.ee Metsaühistu juht Enari Lumi, kelle sõnul on nad saanud küll ligipääsu võimalusele, kust ükshaaval kontrollida, kas liikmele või toetuse taotlejale kuulub vastav metsamaa tegelikult või mitte, ent see aitab üksikjuhtumeid kontrollida, kuid ei lahenda suuremahulist tööd.

Näiteks nõuandetoetuse ja metsaühistu toetuse puhul, kus arvestus sõltub muu hulgas liikmete arvust, on praktiliselt väga keeruline ja ajamahukas kontrollida kõiki liikmeid eraldi üle, kas neile endiselt kuulub metsamaa või kas vahepeal on toimunud müük, pärimine või muu muutus. „Selline käsitsi kontrollimine muutub suurema liikmeskonna puhul sisuliselt ebamõistlikuks kui mitte võimatuks,“ selgitab Lumi.

Efektiivsuse eest tuleb maksta

Riigil on olemas tehniline lahendus (API liidestus), mis võimaldab kinnistusraamatu andmete kontrolli teostada automaatikaga. See on kiire, süsteemne ja ainus mõistlik viis sadade või tuhandete liikmetega organisatsioonile. Kuid selle kasutamine maksab – kaks eurot päringu kohta. „Jah, sama töö saab teha ka käsitsi ja tasuta, tuleb lihtsalt sisestada iga inimese andmed eraldi. Aga mida see tähendab? See tähendab, et riik ei küsi tasu mitte andmete eest, vaid efektiivsuse eest,“ märgib Välja.

Välja kalkuleerib, et kui ühistu teeb näiteks kord kvartalis 1300 päringut, on aastane kulu üle 10 000 euro. Kuid neid kontrolle tuleb teha sagedamini, mis tähendab, et kulud metsaühistutele kasvavad kümnetesse tuhandetesse. Käsitsi andmeid kontrollides ja iga metsaomaniku andmeid sisestades ei jõuaks keskmise suurusega ühistu mitte kuskile või tuleb tööle võtta andmesisestaja/kontrollija. Aga miks peaks seda tegema, kui lahendused on riigil olemas, mis lõpetaks ära lolli töö tegemise?

Justiits- ja digiministeeriumi vastus sellele probleemile on formaalselt korrektne, kuid sisuliselt tühi. Palusime ministeeriumil vastata küsimustele:

1.     Miks ei ole riigi olemasolevad andmelahendused tehtud selliselt kättesaadavaks, et metsaühistud saaksid vajalikke kontrolle teha automaatselt ilma märkimisväärse lisakuluta?

2.     Kas ministeerium on hinnanud sellise hinnastamise mõju metsaühistute töökorraldusele ja kuludele?

3.     Kuidas aitab praegune lahendus kaasa valitsuse eesmärgile vähendada bürokraatiat ja halduskoormust?

4.     Kas ministeerium peab õigeks olukorda, kus riik kohustab organisatsioone teatud kontrolle tegema, kuid samal ajal küsib tasu nende kontrollide efektiivse tegemise eest?

5.     Kas ministeerium kaalub võimalust muuta andmeliidese päringud metsaühistutele tasuta kättesaadavaks?

6.     Kas ministeerium on valmis koos metsasektori esindajatega otsima lahendust, mis võimaldaks vajalikke kontrolle teha automatiseeritult ja kuluefektiivselt?

Ministeeriumi põhjendused ei veena

Justiits- ja Digiministeeriumi nõunik Kadri Laud rõhutab, et riigi andmete kättesaadavus peab küll olema lihtne, kuid mitte piiranguteta. „Üldpõhimõttena peavad riigi andmed olema lihtsalt kättesaadavad, kuid see ei ole kõikne – ligipääsu tuleb piirata, kui sellega kaasnevad riskid isikuandmetele või julgeolekule.“  Samas kinnitab ministeerium selgelt, et tasu küsimine on teadlik poliitika, kuna teabevaldajal on võimalik küsida andmete kättesaadavaks tegemise eest mõistlikku ning tegelikke kulusid katvat tasu. Automatiseeritud päringute puhul nimetatakse teenust otsesõnu mugavuslahenduseks. „XML-päringud on mugavusteenus, millega kaasnevad riskid isikuandmetele ning julgeolekule. Seetõttu on kehtestatud sellele tasu,“ toob Laud ministeeriumi vastuses välja lisades selgituse, et kogutud tasu ei kao kuhugi, vaid läheb süsteemi ülalpidamiseks.

AS-i Timber tegevjuht Mikk Välja kommenteerib, et kõige muuga võib ehk isegi nõustuda, et süsteemi on vaja üleval pidada jne., kuid küsimusi tekitab see, et miks automaatne andmeliides on „mugavusteenus“, millega kaasnevad riskid isikuandmetele ja julgeolekule, aga käsitsi tehtud päringud seda endast ei kujuta? „Keeruline on näha, miks muutuvad samad andmed masinliidese kaudu äkitselt ohtlikuks. See argumentatsioon paraku ei veena.“

Ebavõrdne kohtlemine süsteemi sees

Veelgi küsitavam on olukord, kus riigi enda sihtasutusele – Keskkonnainvesteeringute Keskusele (KIK) – on samad päringud tasuta. See tähendab, et üks riigi poolt volitatud osapool saab oma tööks vajalikud andmed tasuta, samal ajal kui teine, kellele riik on delegeerinud sisuliselt sama töö ettevalmistava osa, peab selle eest tasuma.

MTÜ Timber.ee Metsaühistu juht Enari Lumi avaldab lootust, et sellele küsimusele tähelepanu juhtimine aitab leida lahenduse, mis arvestaks paremini ka metsaühistute igapäevase töökorralduse ja praktiliste vajadustega. KIK ja metsaühistud on metsandustoetuste rakendamisel olulised koostööpartnerid ning ühine eesmärk on, et andmed liiguksid võimalikult korrektselt ja menetlused toimiksid mõlema poole jaoks sujuvalt.

„Tegelikult sõltub ka KIK-i töö efektiivsus osaliselt sellest, kui korrektsed andmed metsaühistud suudavad edastada. Kui andmed on aegunud, näiteks liige on surnud või metsamaa võõrandanud, siis tuleb teha täiendavaid järelpäringuid, selgitada välja tegelik olukord ning küsida metsaühistult üle, kellele metsamaa tegelikult kuulub,“ toob Lumi välja. Tema sõnul tähendab see lisatööd mõlemale poolele ning just seetõttu oleks mõistlik otsida lahendust, mis aitaks andmeid ajakohasena hoida võimalikult lihtsalt ja tõhusalt.

Ressursi raiskamine

Praeguse korralduse tulemusena tekib olukord, kus metsaühistud esitavad osa taotlusi ilma võimaluseta kõiki andmeid eelnevalt mõistliku aja- ja kuluga üle kontrollida. Praktikas tähendab see, et osa taotlusi liigub edasi teadmisega, et andmete lõplik õigsus selgub alles menetluse käigus, kui KIK teeb omapoolsed kontrollid. Selline töökorraldus ei ole kummagi poole jaoks kuigi tõhus ning toob kaasa lisatööd nii metsaühistutele kui ka menetlejale.

Lumi rõhutab, et praegune piiratud ligipääs ei ole tekkinud metsaühistute tegevuse tõttu, vaid varasemate praktikate tõttu, kus metsavahendusettevõtted kasutasid tasuta andmebaase massiliselt kinnistute omanike väljaselgitamiseks ja otsekontaktide loomiseks. Seetõttu on osa võimalusi tänaseks kinni pandud ning erandite saamine muutunud keeruliseks. Tema sõnul toetab riik metsaühistute tegevust tegelikult üsna suures ulatuses, kuid praegune lahendus jätab metsaühistud olukorda, kus neil lasub küll kohustus esitada korrektsed andmed, kuid selleks vajalikud praktilised töövahendid on piiratud.

Kes maksavad selle kinni?

Metsaühistud aitavad metsandustoetuste süsteemi tegelikult toimivana hoida. Ilma nende panuseta ei jõuaks suur osa toetustest metsaomanikeni sageli üldse. Kui soovime, et metsaühistud ja metsaseltsid töötaksid tõhusamalt, tuleb vähendada tarbetut käsitööd ja niinimetatud „lolli tööd”, seda enam, et tehnilised võimalused selleks on olemas.

Praeguse süsteemi järgi maksavad selle kulu kinni ühistud ja selle liikmed ehk need, kes toetusi vahendavad ja need, kes toetusi kasutavad. Kulu katavad seega need, kelle toetamiseks süsteem on loodud. Kas pole mitte absurdne?

Põhiküsimus jääb

See toob meid tagasi algse küsimuse juurde: kas digitaliseerimise eesmärk on muuta töö tegemine lihtsamaks või lihtsalt luua uusi tasulisi kihte olemasolevate protsesside peale?

„Kui riik kohustab organisatsioone teatud kontrolle tegema, peaks ta tagama ka mõistliku viisi nende tegemiseks. Automatiseerimine peaks olema odavam kui käsitöö, mitte vastupidi. Vastasel juhul ei vähendata bürokraatiat, vaid müüakse selle vähendamise võimalus,“ ütleb Välja.