Kas metsaraiest peaks rääkima kergemini mõistetavamas keeles?
„Tihumeetrite mäng metsas on probleemi üks pool,“ ütleb Eesti Maaülikooli maakorralduse emeriitdotsent Siim Maasikamäe. Mehe hinnangul tuleks metsast rääkides keskenduda lisaks tihumeetritele ka hektaritele, sest siis saaksid inimesed ehk paremini aru, miks ühel hetkel raiemahud Eestis suurenesid.
Kas sina, kes sa metsa ei oma tead, kui suur ühik on tihumeeter, miks seda kasutatakse, kuidas arvutatakse? Kas vastus on ei või ja? Kas tekkis tunne, et tahaksid haarata nutitelefoni, et mitte täbarasse olukorda sattuda, kui selline küsimus esitatakse? Aga sellest olenemata, kas omad arvamust metsade majandamise, täpsemalt raiumise kohta? Tõenäoliselt jah, sest sa avasid selle artikli!
Alles hiljuti avaldas Siim Maasikamäe hea kolleeg Jürgen Aosaar, Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur, arvamusloo ERR portaalis, kus ta märkis, et metsade majandamine ei tohiks muutuda tabuteemaks. Ometi see nii on. Oma arvamusloos võttis ta metsa elukaare ja majandamise väga lihtsalt ja loogiliselt ning mõnusalt lühidalt kokku. Samas, kui paljudele see lugu korda läks? Seda me muidugi täpselt ei tea, kuid üks osa jagas kindlasti seda arvamust ning kiitis need mõttekäigud heaks, teised aga nägid selles õigustust metsaraiele. Niinimetatud metsasõda ei saa veel niipea osapooli keskpõrandale kokku. Üheks põhjuseks on kaugenemine loodusest ja arusaamine baasteadmistest.
„Noored võõranduvad loodusest ja reaalsest maailmast üha enam ja seda näen ma ülikoolis üha rohkem, kus kahe loengu vahel kõnnivad noored kõrvuti, telefonid käes ja ninad mobiilis. Nad ei suhtle omavahel,“ räägib Siim Maasikamäe. Probleem on tõsine, sest virtuaalsesse maailma on kõige muu kõrval kolinud ka probleemid, kaasaarvatud sõnasõjad metsanduse, looduse ja elu kestlikkusega seotud tõekspidamiste üle. Paraku aga need samad inimesed, muidugi mitte üksnes noored, kel on „nutipöidlasündroom“ irduvad päris loodusega kokkupuutest ning ammutavad teadmisi pelgalt sellest, mida neile ette söödetakse. Kas seejuures leitakse aega, et süüvida või minnakse kaasa grupihüsteeriaga?
Teoreetiliselt roheline olla on ok, rohkemaks pole mahti
Meie küsimusele, millisena näeb emeriitdotsent noorte seas populaarsust tunda huvi looduse ja metsade vastu teaduslikult mitte üksnes tunnetuslikult, vastab mees tabavalt: „paraku näen pidevalt seda, kuidas inimeste silmaring jääb järjest väiksemaks. Olgugi, et jah, meil koolis või koolides pannakse rõhku teaduspõhisele õppimisele ja õpetamisele, siis paraku jääb õppijatel järjest enam puudu mingitest alusteadmistest. Kui küsin mõnda faktiküsimust, siis kohe haaratakse telefon. Aga küsimus oli selline, mida meie omal ajal pidime peast teadma või need asjad jäid meile lihtsalt meelde ning need püsivad ka praegu peas,“ mõtiskleb mees. Paljuski tuleneb see just sellest, et õppijal ei teki õpituga reaalset seost päris maailmaga, loodusseadustega jne.
Seega tänane reaalsus on selline, kus me peame metsandusest rääkides leidma keele, millest saavad aru ka need, kes ise metsandusega kokku ei puutu ja metsa ei oma. „Suur osa inimesi on rohelised vaid teoreetiliselt, sest see on popp, aga rohkemaks aega pole, et süveneda asjade sisusse,“ nendib AS Timber metsaspetsialist Aron-Ken Veedla, kes oma töös puutub palju kokku arvamusega, et metsa majandamine pole vajalik, mets kasvab ise ja kui jalalt kukubki, siis on see looduse tahe. „Tõsi, loodus on võimeline ise uuenema ja inimest loodus ei vaja. Samas me armastame ilusaid metsi, mis pakuvad paljudele meelerahu seal jalutades või kõhutäidet seente, marjade näol. Kuid need metsad on näinud tööd ja vaeva, et need oleks läbipääsetavad ja nauditavad. Seda osa paraku tavaline metsas kondaja ei näe.
Mis aga juhtub, kui inimene õigel ajal ei sekku? Juhtub see, mis on juhtunud meie armastatud Munamäel ja paljudes kohtades Lahemaal – metsad hukkuvad, kuna õigel ajal pole tohtinud seal teha üraskitõrjet. Mõtleme nüüd, milline oleks kogu Eesti metsade pilt, kui keegi neid ei majandaks?“ Veedla ütleb vihjena, et Eestis kasvab jube hästi võsa, eriti paljuvõsa. Unustada ei tasu ka seda, et metsasektor majandusharuna on üks Eesti riigi ja heaolu toitja. Kuid kriitika on mürgine ning edasiviiv on see vaid juhul, kui see on konstruktiivne. Seega, kuidas siis rääkida metsahooldusest ja raietest mõistetavamas keeles?
Kas hektar või tihumeeter – on seal vahet?
„Kui inimene on võtnud hoiaku, et metsi võetakse maha liigselt ja metsamehed ning kogu puidusektor on saatanast, siis nii see on ja selle inimese meelt naljalt ei muuda. Sestap on ka mitmed metsandusega tegelevad inimesed arvamusel, et inimesed ei hooma või ei tahagi hoomata ei ühte ega teist ühikut,“ ütleb Veedla. Riiklik statistika toob välja nii raiete pindala kui ka mahu. Näiteks aastal 2020 raiuti kokku 10,7 miljonit m³ puitu 88 112 hektarilt. Kas need numbrid ütlevad midagi päriselt?
Need numbrid on mõlemad väga suured ja kui ajakirjanduse soov on metsaraiet eriti dramaatilisena näidata, siis kasutatakse pigem numbreid, mis näitavad asja suuremana. Kas kasu oleks sellest, kui metsaraiest rääkida hektarites? Metsaspetsialistid on arvamusel, et hektar ühikuna on arusaadavam neile, kes võib olla tõesti pole ei maa- ega metsaomanikud, kuid tihumeetritest ei saa kuidagi loobuda, sest ühel hektaril võib olla nii 200 tm puitu kui ka 500 tm. „Kui me loobuksime tihumeetritest, siis metsaomanikud jääksid lihtsalt väga suurest osast neile kuuluvast rahast ilma, kui nad ühel hetkel otsustavad raiet teha või kasvõi kinnistut müüa,“ märgib Veedla, kelle hinnangul suureneks nii ka pettasaamise oht.
Millest siis oleks abi, kui me räägime metsaraiest, et see ei tekitaks pahameeletormi ja valehäbi? Veedla on arvamusel, et paha ei teeks aeg-ajalt üle korrata numbrid, mis ilmestavad, kui palju on Eestis metsa kokku. 2020.aasta andmete alusel on Eestis metsaga kaetud 51,3% maismaast ning metsa all on 2 325 600 hektarit maad. Seda on rohkem kui kunagi varem. Näiteks 1942. aastal oli meil metsaga kaetud vaid 1 473 100 hektarit. Kusjuures Eesti ei olnud siis mitte väiksem kui täna, aga metsa oli siis pea poole vähem põhjusel, et kohalik talumees oli au sees, toit tuli põllult ja loomadelt ning põldude ning karjamaadega oli kaetud suur osa neid alasid, kus täna laiub mets.
Pärast sõda muutus palju. Põllud jäid peremeesteta, need asendusid osati küll suurmajanditega, kuid needki koondusid pigem külakeskuse ümber. Mets võttis võimust heina ja karjamaadel, mis suurmajandite kasutusest välja jäid. Nii on metsa osakaal järjest kasvanud. Ka Siim Maasikamäe vihjab sellele, kui räägib sellest, miks ühel hetkel raiemahud suurenesid. Need metsad, mis uuenesid või uuendati pärast sõda, on tänaseks saanud raieküpseks. Ehk tõesti aitab siinkohal hektarites olukorra selgitamine kaasa paremale mõistmisele, miks raiemaht on selline nagu ta on. „Tõsiasi on ka see, et igal aastal ei suuda metsamehed raiemahtu täis raiuda ning tegelik raiemaht on palju väiksem kui lubatud piir,“ võtab Veedla asja kokku.
Sellest kõigest lähtuvalt ei tohiks metsamajandamise kõrval tabuteemaks muutuda ka oma metsa müümine, mida naabri eest kiivalt varjama peab, sest kui ühel hetkel enam ei suuda ega jõua, siis on mõistlik see anda edasi kätesse, kus see unarusse ei jää. AS Timber ajas Siim Maasikamäega juttu põhjusel, et ka tema otsustas oma kinnistu müüa just Timber.ee oksjonikeskkonnas. Suure kogemusega maa- ja metsaomanik oma otsust ei kahetse. Tegemist oli hooldatud metsamaaga, kuid pere otsustas sellest loobuda põhjusel, et see asub nende elukohast liialt kaugel ning selle majandamine muutus eale vastavalt iga aastaga üha keerulisemaks. „Kaugjuhtimise teel neid asju ei aja,“ ütleb Maasikamäe.
Igal puul on oma eluiga, igal metsal oma elukaar ja igas elukaare etapis jagub metsaomanikule tööd. Kui metsaomanik ei tea täpselt, mis tema metsas toimub, milliseid töid seal tegema peaks, kui vanad on puud, tasub pöörduda AS Timber metsaspetsialistide või Timber.ee Metsaühistu MTÜ poole.
Mõned faktid lõpetuseks
1950 aastal oli maabilansi andmetel haritavat maad (põld, aianduslik maa) 19,8% Eesti kogupinnast. Möödunud aastal oli SMI andmetel haritavat maad 21,7%, mis tähendab, et viimase 70 aastaga on haritava maa pind suurenenud. Põllumajandusmaad oli 1950. aastal aga 54,6% kogu Eestimaa pinnast ning metsa kõigest 22,4%. Tänaseks on pilt muutunud pöördvõrdeliseks – põllumaad on Eestis SMI andmetel 27%, metsa aga kaetud 51,3% kogupinnast.
Kui sul on metsaomanikuna oma metsa majandamise kohta küsimusi, pöördu julgesti Timber.ee Metsaühistu MTÜ või AS Timber metsaspetsialistide poole. Vaatame koos üle, mis toimub päriselt sinu metsas ja teeme majandamisplaani.
AS Timber; Timber.ee Metsaühistu MTÜ, Narva mnt 26, Tallinn, info@timber.ee, 6665050
