See ei ole vandenõuteooria! Kuuse-kooreürask on olemas, lihtsalt küsimus on, kas ka Sinu metsas?

Omanikul tasub nüüd, mil päike juba soojendab ja kevad kohal, teha üks väike jalutuskäik oma metsas, et visata pilk peale metsa tervislikule seisukorrale. Kui juhtub, et inspekteerimisel satub metsas ette kogum kuivanud või kuivamistunnustega kuuski, jõuab veel lähinädalatel, enne kuuse-kooreüraskite lendlust, teha plaane, kuidas üraskirüüstele metsas piir panna.

Metsaomanik ei näe mardikate lendu, ta näeb vaid selle tagajärge

Kuuse-kooreüraskite lendlus algab tavaliselt olenevalt ilmastikust aprilli viimasel nädalal või mai alguses, kui õhutemperatuur on tõusnud vähemalt 18+ kraadini. Metsaomanik seda mardikate ärkamist ja lendu üldjuhul oma silmaga ei näe, kuna tegemist on väga lühiajalise nähtusega.

Kui mardikad maapõuest pärast talvitumist välja tulevad ja lendlus algab, hakkavad väikesed putukad kiiresti toitu otsima. Nende toiduallikaks on puud, mille on nad võimelised asustama mõne tunni või päevaga. 20-25 cm läbimõõdus puu peale läheb 3000-4000 üraskit.

Esmalt tungib koore alla isasputukas, kes eritab iseloomulikku signaalferomooni andes sellega märku, et puu on asustamiskõlbulik. Selle peale tulevad kohale teised, nii emas- kui isasputukad. Emasputukate ülesanne on kaevandada piki puu tüve käike, kuhu muneda munad. Samuti kaevandavad käike vastsed. Just see tegevus puu lõpuks kuivatabki ning metsaomanik näeb üldjuhul vaid rüüste tagajärge. Seejärel tuleb tal langetada otsus, kas ja kuidas lahendada tekkinud probleem oma metsas.

Pikalt metsaomanikule mõtlemisaega ei anta, sest puudele, mille on asustanud ürask, tähendab see kindlat lõppu. Üraskile meeldivad hõredad puistud ja avatud metsaservad, kuid suurem mure peitub siiski vanades kuusikutes, kus leidub palju nõrgestatud puid. Noore ja terve puu peale mardikas üldjuhul ei lähe, kuid toidunappuse korral on nad valmis ette võtma neidki. Et oma metsa mitte kaotada, tasub see üle vaadata. Pilk tasub heita ka naabermetsakinnistu(te)le, sest ürask piire ei tunnista – tema läheb ikka sinna, kus on toitu.

Kui suure probleemiga on siiski tegemist?

25-aastase metsatöö staažiga Erametsaliidu endine juhatuse liige, praegune Läänemaa metsaühistu liige ja Timber.ee metsaomanikust klient Sven Köster märgib, et kooreürask on Eesti metsadele ulatuslikku kahju tekitanud juba ca 2-3 viimast aastat ning jätkuvalt on siinsetes metsades probleem üraski kolletega suur, vähemalt nendes metsades, kus mees on viimasel ajal oma vaatlusi läbi viinud. Üks suurima kahjustusega mets sattus mehele ette Märjamaal, Loodna külas. „Metsaomanik oli võtnud seal raieloa, kuid metsafirma, kes töid teostama läks, head palki sealt enam ei saanudki,“ nendib Köster, kes ka talle endale kuuluvas metsas pidi alles möödunud aastal maha võtma koorekahjustusega puid. „Omanikud kaotavad üraskirüüste tõttu oma kauneid metsi ja muidugi ka sissetulekuallika. Ka Märjamaal asuva metsa omanik kaotas olulisel määral raha, sest metsast sai ta rohkelt vaid väheväärtuslikku küttepuitu.“

Olgugi, et paljud lootsid laiaulatuslikule üraskilevikule külmast talvest leevendust, pole Kösteri hinnangul probleem kuhugi kadunud. „Paljud lootsid tõesti, et külm talv võtab mardikaid vähemaks, aga kuna kuuse-kooreüraskid talvituvad maapinnas, siis lumi tuli sel talvel sula maa peale ning külma polnud siiski piisavalt, et see nende arvukusele käesoleval aastal drastiliselt mõjutaks,“ tõdeb Köster, kes lisab, et isegi kui sel aastal üraskite arvukus langeb, tuleb tegeleda veel nii eelmise aasta kui ülemöödunud aastate kahjustustega.

Kui palju on Eestis täpselt kuuse-kooreüraski kolletega metsi, ei tea paraku keegi, kuna siin tuleb mängu paljuski erametsaomaniku huvi oma metsa käekäigu vastu. Tüüpiliselt avastatakse suured kuivanud “kuusekõrbed” alles siis, kui metsale on võetud raieluba ning raiet teostama läinud metsafirma sünge ja perspektiivitu metsa eest leiab.

RMK hallatavates majandusmetsades tuvastati 2019. aastal üraskikahjusid 2794 hektaril (Allikas RMK). Erametsaomanikud andsid Keskkonnaametile samal aastal kahjudest teada 657 hektaril ja möödunud aastal 618 hektaril.  Keskkonnaameti metsaosakonna peaspetsialist Rando Omler selgitab, et antud numbrid ei anna tegelikku pilti üraskikahjude kohta eesti metsades, sest need põhinevad omanike informatsioonil. „Keskkonnaamet saab andmed üraskite kahjustuste kohta metsaomanike esitatud kahjustusteatiste metsakaitseekspertiisidest (MKE). MKE-d ei kajasta kõiki üraskikahjustusi Eesti metsades ning nende andmete põhjal ei saa me Eesti metsade kahjustustele adekvaatset hinnangut anda,“ põhjendab Omler, kelle sõnul oli kõige enam üraskikahjustusi nende andmete järgi möödunud aastal Valgamaal (134 ha), Pärnumaal (83 ha), Lääne-Virumaal (81 ha) ja Võrumaal (67 ha).

Keskkonnaametile tasub probleemist teada anda, kuna kahjustuse kohta informatsiooni laekumisel teostatakse metsakaitseekspertiis, kus hinnatakse metsakahjustuse suurust ja antakse soovitused selle likvideerimiseks. „MKE on aasta jooksul ka raiet lubavaks dokumendiks – sel juhul ei pea eraldi metsateatist raie kohta esitama. Kõige kiiremini ja mugavamalt saab kahjust meile teada anda metsaregistri kaudu,“ selgitab Omler.

Milliseks kujuneb hinnanguliselt käesolev aasta?

Keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist Heino Õunap usub, et tõenäoliselt hakkavad üraskite kolded hääbuma ning seda mitmel põhjusel. Esiteks on viimastel aastatel hoolikalt tehtud tõrjet, kuid ka põhjusel, et kui mingi organism hakkab looduses kiiresti sigima ja nende arvukus tõuseb, siis sama teevad ka tema looduslikud vaenlased. „Olenevalt liikidest toimub see väikese nihkega, sest mäletate, kui 2010. ja 2011. aasta talved olid väga külmad ja lumised, siis metskitsede arvukus läks hästi alla ning selle peale jäi kohe vähemaks ka ilveseid. Nüüd on metskitsede arvukus taas üles tõusnud. Sama teeb ilvese arvukus. Üraskitega on sama lugu,“ selgitab Õunap.

Õunap tõdeb, et tõenäoliselt on aidanud üraskite populatsiooni vähenemisele kaasa ka möödunud aasta ebasoodne ilm. „Möödunud aastal algas mardikate lendlus hilise kevade tõttu väga hilja ning ka teine põlvkond ei saanud jaheda suve tõttu edukalt areneda ja seetõttu usun, et tänavuseks aastaks on suurem oht möödas. Muidugi on piirkonnad erinevad ja üheselt seda kinnitada ei saa.“

Sama arvab Keskkonnaameti metsaosakonna peaspetsialist Rando Omler, kelle sõnul on mõningane üraskite kahjude vähenemine näha juba ka MKE-de andmetest. Andmed metsakahjustuste kohta on pikema aegreana leitavad Statistikaameti kodulehelt. Omler aga soovitab metsaomanikel silm peal hoida enda keskealistel ja vanematel kuusikutel – eriti siis, kui oma metsa lähedal on hiljuti tehtud raieid.

Kuidas aru saada, et metsas on üraskid?

Selleks, et mõista, mis toimub metsas, tuleb sinna minna! Paraku on aga Eestis hulk metsaomanikke, kes ei tunne oma metsa käekäigu vastu suurt huvi ning panevad seega ohtu nii enda omandi kui ka naaberkinnistute metsade heaolu. Kuid Läänemaa metsaühistu liige Sven Köster märgib, et metsade hea käekäigu ohuks on ka n-ö isehakanud aktivistid, kes levitavad sõnumeid, et üraskite probleemi pole olemas ning tegemist on vaid ettekäändega, mille varjus võetakse maha terveid Eesti metsi rahaahnuse eesmärgil. „Need on sõnumid, mis levivad kahjuks kui kulutuli, sest tundub, et viimasel ajal on ülilihtne levitada ja uskuda mõnda vandenõuteooriat. Need kes metsamajandusega ei tegele, peaks siiski kuulama neid, kes sellega otseselt kokku puutuvad. Samuti võiks kuulata teadlasi. Kuid midagi pole teha, meil on neid vandenõuteoreetikuid üksjagu ja mida rohkem me linnastume, seda rohkem tuleb neid ka metsamajandamise osas,“ tõdeb Köster.   

Metsaomanikule ei paista aga sageli metsas jalutades üraskite rüüste esialgu ehk silmagi. Inimene märkab pigem ülemöödunud aastate kahju, kui satub peale juba suurele massiivile, mis on lõplikult kuivanud. Milliseid märke puudelt tasub veel otsida?

Sven Köster juhendab, et üraskirüüstest annavad märku väikesed ümmargused augud puukoorel. „Siis võiks mõne terava asjaga, näiteks noaga, urgitseda ning piiluda koore alla. Kui koor tuleb kergesti lahti või on niisama juba maha langenud, on ürask seal hoolega tegutsenud, kuid peaasjalikult tunnevad inimesed üraskikahjustused ära siiski selle järgi, et puu on hakanud kuivama.“ 

Suure kahjustuse osaliseks saanud mets pikalt püsti ei seisa. Seetõttu tasub Kösteri sõnul käia tiir ära seal, kus on suured ja vanad kuusikud. „Meil siin Läänemaal pole olukord nii hull, kui mujal Eestis, meil lihtsalt pole nii suuri kuusemetsi, kui näiteks Pärnumaal, Lõua-Eestis ja Lääne-Virumaal, kus on üraskid viimastel aastatel palju pahandust teinud,“ räägib Köster, kelle sõnul peaksid nendes piirkondades metsi omavad inimesed nüüd võtma aja, et väike jalutuskäik metsas siiski ära teha. 

Huvi metsa vastu võiksid üles näidata ka need metsaomanikud, kes on seni olnud vaid dokumendi järgi metsaomanikud ehk näiteks need, kes metsamajandamisest kuigi palju ei tea või on saanud metsa päranduse korras ning soovivad sealt teenida tulevikus tulu. Seda tulu ei pruugi aga tulla, kui piltlikult öeldes süüakse mets käest ning omanikule jääb vaid saepuru. „Üldjuhul ei taha ka saeveskid võtta vastu puitu, mis on kuivanud. Üraskite kahjustusega metsast saab aga vaid hunnik küttepuid, kuid nagu me teame on ka nende hind väga madal,“ selgitab Köster. See peaks olema piisav motivatsioon ka passiivsele metsaomanikule, kelle idee on kasvatada näiteks pensionifondi, kuid unustatud mets ei pruugi seda mõtet tulevikus toetada. Meeles tasub pidada sedagi, et kui üraskite kolle avastatakse varakult, ei tähenda see kohe kogu metsa raiumist. “Üksik kuivanud puu ei kujuta metsale suurt probleemi, tähelepanelik tuleks olla, kui ühes kohas on kuivanud või kuivama hakanud mitmeid puid. Kui ise ei oska anda hinnangut, kas tegu on üraskite kätetööga või mõne muu probleemiga, tuleks kaasata spetsialiste,” selgitab Köster. 

Mida teha, kui metsaomanik avastab kolde?

Reegel number 1 on kindlasti see, et kui üraskite kolle avastatakse, pole õige kohe kirvega metsa joosta. Üraskite tõrjet tuleb teha õigesti ja õigel ajal. Õige aeg selleks on, kui ürask on koore alla jõudnud ehk pärast seda, kui nad on n-ö talveunest ärganud ja mullast välja tulnud. Kui raiet tehakse valel ajal, näiteks liiga vara, kui ürask on veel talvitumas mullas, siis puude mahavõtmine, nende likvideerimise eesmärgil, on tulutu töö. See tähendab vaid seda, et üraski looduslikud vaenlased, kes elavad puukoore all, viiakse metsast minema ning seda lõbusam on üraskitel talveunest ärgata – vaenlasi pole ning naaberkinnistul ju toitu jagub!

Kuid selge on see, et käed rüpes seistes olukord ei parane ning seetõttu on reegel nr 2 kindlasti see, et kui kahjustus on metsas sees, tuleb sellega koheselt tegeleda, hinnata olukorra tõsidust ja vajadusel kaasata spetsialiste. Näiteks Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaagentuuri ja Keskkonnaameti koostöös valmis 2020. aastal juhend metsaomanikule kuuse-kooreüraski kahjude ennetamiseks ja likvideerimiseks. Juhendiga saab tutvuda SIIN.

Kui olukord on ära hinnatud ning selgeks on saanud vajadus raie järele, tuleb Sven Kösteri sõnul võtta metsateatis või esitada Keskkonnaametile metsakaitseekspertiis, mis on aasta jooksul raiet lubavaks dokumendiks.

Tänavune aasta toob metsaomanikele ka võimaluse taotleda toetust üraskikahjustuste ennetamiseks. Toetuse mõte on populariseerida püünispuude kasutamist, hõlbustada feromoonpüüniste soetamist ja paigaldamist ning suurendada ka tormikahjustuste likvideerimist. Taotluste esitamise tähtpäev on 13.09.2021 ning vooru eelarve on 70 000 eurot. Lähemalt loe SIIT.

Piirangutega ja üraskikahjustusega metsa saab müüa Timber.ee oksjonikeskkonnas

Iga töö vajab tegijat ning parima hinnaga raieõiguse ostja või soovi korral kogu kinnistule uue omaniku leiab Timber.ee metsaoksjonikeskkonnast. “Oleme mitmel korral lisanud edukalt oksjonile metsa raieõigusi ja ka kinnistuid, kus on peal mõni piirang või üraskikahjustus ning jõudnud järeldusele, et ükski metsaomanik ei peaks oma metsi poolmuidu käest andma,” ütleb AS Timber metsaspetsialist Kristel Asmer, kes paneb ühtlasi kõigile kuusikuid omavatele metsaomanikele südamele, et nad ei kirjutaks korstnasse esivanemate poolt metsa kasvatamisel nähtud vaeva. “Hea meel on tõdeda, et spetsialistid hindavad käesoleva aasta mardikate rüüste võimalikkust väiksemaks, kuid probleem pole täieulatuslikult kadunud. Samuti tuleb tegeleda eelmiste aastate kuuse-kooreüraskite rüüste tagajärgedega. Seetõttu võiksid nüüd kevadel metsaomanikud oma kuusikutest läbi käia ning kui silma jäävad kuivanud puud, peaks häirekell tööle hakkama,” märgib Asmer. 

Asmeri sõnul ei tohiks kahjustunud mets jääda niisama ripakile, sest aeg ei paranda metsa haavu, pigem süvendab neid. Kartma ei pea sedagi, et kahjustunud mets tänasele omanikule vaid majanduslikku kahju toob. “Õigeaegselt probleemile jälile jõudes ning tegutsedes on võimalik mets päästa, kuid kui kahjukolle on laiaulatuslik, tuleb meetmena kasutusele võtta uuendusraie, mida ei tasu samuti karta, sest nii on võimalik istutada uus mets järeltulevatele põlvedele,” selgitab Asmer, kes lisab, et igale metsale, ka üraski kahjustusega metsale, leidub ostja, mis tähendab, et ka praegune omanik päris tühjade pihkudega ei jää. 

Seda kinnitab ka lugu metsaettevõtjast, kes müüs alles aasta tagasi Timber.ee keskkonnas üliedukalt oma üraskikoldega metsa. Lugu on leitav: https://timber.ee/artiklid/kuidas-suurelt-riskimine-veel-suuremalt-tasus

Kui soovid rohkem infot, kuidas Timber.ee oksjonikeskkonnas oma raieõigust või metsakinnistut müüa, võta meiega ühendust! Aitame vajadusel ka metsamajandamiskava tellimise ja metsateatise täimisega. Meie konsultatsioon on tasuta!