Klientide lood

11.11.2021
Jaga

Kuidas saab lageraievastasest ühel päeval lageraielangi omanik?

Jaanus

Jaanus ja tema pere on juba 30 aastat uhkusega metsa omanud ning olnud täie veendumuse juures, et lageraie on üks kole asi – seda tehakse liiga palju ja sellega võetakse loomadelt koht kus elada. Pealegi kaob metsalangetusega vähemalt kümneks aastaks see „metsa tunne” ning inimese eluiga arvestades on tegemist märkimisväärse ajaga. Mis perel aga nende põhimõtete hoidmise juures tähelepanuta jäi, oli mets ise. Pool aastat tagasi pidid nad kurvastusega tõdema, et nende armastatud Järva vallas asuv kodumets on hukule määratud, ka ohuks naabruses olevatele teistele metsadele ning lageraie ainus mõeldav võimalus.

See on kurb, kuid õpetlik lugu ning Jaanus on nõus oma kogemusest rääkima, sest ta saab aru, et temasuguseid metsaomanikke on palju, kes lageraiesse entusiasmiga ei suhtu ning metsas vaid rahanumbrit ei näe, kuid kelle teadlikkust on vaja tõsta, et metsa tuleb hooldada saega ning kui sellega lootusetult hiljaks jääda, siis juba harvesteriga. Mees on arvamusel, et parem ja targem on õppida ikka teiste vigadest, kui omal nahal kõike proovida. Seetõttu loodab ta, et tema kogemus paneb ehk metsaomanikke rohkem pöörama pilku oma metsale. Vähemat üks päästetud mets on juba seda väärt. 

Jaanus ütleb, et asi on selles, et omandiga kaasnevad nii õigused kui kohustused, aga me tahame mõelda, et ka metsaga seoses on meil vaid õigused, kuid ühel hetkel võime avastada, et hoopis kohustused on muutunud palju suuremaks ja kulukamaks, kui õigel ajal pole neile tähelepanu pööranud. Ta lisab, et sellise suhtumise kujunemises saab mõneti süü veeretada Nõukogude perioodile. „Ka meie saime selle metsa tagasi 90ndatel ehk ajal, mil meie pere tegeles sõna otseses mõttes ellujäämisega. Meil polnud aega uurida, kas seal on mingi putukas metsa sisse kolimas või mitte või mis seal üleüldse täpsemalt toimub. Metsaga seotud mure oli tol hetkel kõige väiksem mure, millele tähelepanu pöörata. Me oleme 30 aastat metsa omanud ja see on mõne teise riigiga võrreldes ikka väga väike aeg. Ma arvan, et see omaniku arusaam alles juurdub Eestis.”

Tõsi, nii see osati kindlasti on ja Nõukogude periood ning sellega väljakujunenud kollektiivne mõttelaad ja käitumismustrid erinesid kardinaalselt sellest, mida metsade erastamine endaga kaasa tõi. Kui varem olid nii õigused kui kohustused justkui jagatud rõõm ja mure, siis hiljem pelgalt metsaomaniku rida, kellest üks osa ei pruukinud aga üldse mõista, mida tähendab metsade jätkusuutlik majandamine või nii nagu juhtus Jaanuse perega, polnud neil lihtsalt tagastatud metsaga oma ellujäämiskursuse kõrvalt võimalik tegeleda nii nagu oleks seda pidanud tegema.

Jaanuse pere ei poe selle mõtte kattevarju ega õigusta end kuidagi. Nad mõistavad, et tegelikult saavad nad näpuga näidata vaid iseenda suunas. Samuti tunnistab Jaanus, et keegi nende perest pole metsaspetsialist ning igapäevaselt seal metsas kohal ka ei käidud. Seetõttu ei osanud nad õigel hetkel märgata, et olukord muutub järjest hapumaks. „Oleme nii paar korda aastas sealt läbi käinud ja üksikuid maha kukkunud puid saaginud, aga mida me kohe ei märganud, oli see, et metsas tegutses kooreürask. Selle aasta kevadel saime sellest aru ja mõtlesime, et toome metsast siis välja vaid need puud, mis on üraskiga. Hakkasin uurima, kuidas see asi käib ning suhtlesin oma ühe tuttava metsandust tundva inimesega, kes märkis, et tema midagi teha ei saa ja kohale tuleb kutsuda keskkonnaametist ametnik, kes annab hinnangu,” meenutab Jaanus, kuid see, missugused ebameeldivad üllatused neid veel ees ootasid ja et see kõik lõpeb poole aasta pärast sellega, et neil metsa enam üldse polegi, ei osanud nad ette näha oma hullemas unenäoski.

Mis mõttes lageraie? Kas lageraiele alternatiive polegi?

Mõeldud, tehtud ning mõne aja pärast leidsid nad ametniku, kes perele ekspertiisi tulemuse läkitas. Ekspertiisiaktil oli mustvalgelt kirjas nii: „Puistu sanitaarne seisund on väga halb. Ülepinnaliselt leidub jalalseisvaid surnud puid, hulgaliselt tormimurdu. Kaskedel on näha seenviljakehi. Kuuskedel on juurepessu kahjustus, nõrgestatud puud on asustatud kuusekooreüraski poolt. Puistus esineb häilusid, tervete puude täius on alla 30%. Puistu edasine kasvatamine ei ole otstarbekas.“ 

„Kui meie algne arusaam oli, et me viime metsast ära kahjustunud puud ja paneme püsti mõned püünised üraskite tabamiseks ja võib olla teeme veel midagi, siis see hinnang, mille saime, oli äärmiselt mustades toonides. Seal oli soovituslikest meetmetest kirjas vaid üks asi ja selleks oli põhimõtteliselt lageraie!” meenutab Jaanus.

Tegemist oli aga selle ühe ja ainsa soovitusega, mis kuidagi Jaanuse ja tema pere mõttemaailmaga kokku ei sobinud. „Meie jaoks on alati mets olnud oluline, mitte mingi raha, eriti nüüd, mil inflatsioon on nii suur. Pealegi oleme alati mõelnud loodushoiu aspektile ning sellele, et kui kõik oma metsi maha võtavad, siis loomadel polegi enam varsti kuskil olla. No ja pealegi on meie peres kõik kolm põlvkonda alati olnud lageraie vastu, kuna selle tagajärjel kaob ju vähemalt kümneks aastaks ära metsa tunne ning inimese eluiga arvestades on see ikka arvestatav aeg,” selgitab mees. Kuid oma mõttemaailma ja hoiakuid tuli neil muuta ja teha tuli seda kiiresti, sest lisaks sellele, et ilma olid nad jäämas neile kuuluvast  metsast, ohustas halb puistu olukord juba ka naabermetsi.

Jaanus meenutab, et see akt oli ehmatav, sest nende pere uskus, et kahjustunud on vaid mõned üksikud puud, mida oli võimalik silmaga tuvastada. Siiski selgus, et kahjustus oli kordades suurem ning uue infona lisandus juurepessu probleem ja teisedki murekohad. „See oli isegi määravam minu jaoks, et teha otsus lageraie kasuks. Selle üraskiga oleks ehk kuidagi veel suutnud võidelda, mingisuguste judovõtetega, aga näiteks juurepessuga on märksa raskem. Täpselt ju ei näe, kus see on ja kus seda pole. See on salakavalam vastane. Ja siis mõtlesime, et kuna see soovitus polnud tegelikult ju laest võetud, vaid asjakohane, tuleb meil oma arusaama muuta ning lageraie kasuks ikkagi otsus langetada. Me ei tahtnud ka seda, et juurepess ja üraskid kõrvalolevatesse metsadesse jõuaksid, sest mõlemad on selleks võimelised,” selgitab mees.

Loomulikult oleks selle metsa puhul olnud alternatiiv oodata aega, mil pikali kukuvad kõik puud, mis lõpuks kõdunevad. „Me oleks võinud muidugi seda aega oodata, kuid lõppude lõpuks on see veelgi pikem protsess, kui lasta nüüd ja kohe maha võtta kõik puud korraga, et asemele saaks tekkida juba uus metsapõlv ning paarikümne aasta pärast on meil juba taas arvestatav metsatukk olemas. Loodusliku mädanemise teed minnes oleks me jäänud oma eluajal sellest metsast ilma ja poleks ka uut metsa näinud,” räägib mees. Pealegi oleks selline suhtumine võtnud pikaks ajaks nii ehk naa elukoha ka loomadelt.

Olgugi, et lageraie mõttega olid nad juba leppinud tunnistab mees, et see polnud kaugeltki mitte lihtne otsus. „Meil poleks olnud raha, et hakata mõne metsaspetsialistiga üksikult neid kahjustunud palke metsast välja vedama ja puid langetama käsisaega. Lisaks oleksime pidanud ühes spetsialistiga pidanud hakkama tuvastama neid juurepessu hullemaid kohti. See oleks tähendanud seda, et maksame kellelegi kõige selle eest teenustasu veel peale. Selline variant ei oleks kõne alla tulnud. Ka selles mõttes oli lageraie meie jaoks ainuke mõeldav lahendus.” Nüüd tuli leida raie teostaja, kuid ühelegi tüütule helistajale ei soostunud Jaanus seda pakkuma.

Timber.ee metsaoksjoni abil sai pere oma peaaegu hävinud metsa eest uskumatu summa - 22 200€

Täpselt ei oska Jaanus enam öelda, kust ja kuidas ta Timber.ee oksjonikeskkonna kohta esmakordselt kuulis, kuid juba kevadel, kui metsaraie päevakorda tuli, oli ta veendunud, et kui raieõiguse müük ette võtta, siis tasub seda teha oksjoni korras. Raieõiguse oksjonile panemise mõte tekkis tegelikult ka sellest, et eks neid tüütuid helistajaid on läbi aastate olnud väga palju, kes lihtsast eesti keelest, palvega peret enam mitte tülitada, aru ei saanud. „Olen viimase viie aasta jooksul päris paljud numbrid ära blokeerinud, kuna helistajad on olnud liiga pealetükkivad. Olen neile öelnud, et kirjutan telefoninumbri üles ja kui mul tekib vajadus müüa, siis võtan ühendust, kuid see pole neid takistanud edasi rääkimast või mulle jälle helistamast. Kui sellised korduvad kõned tulid, siis lõpuks ütlesin neile, et “kui ma veel alguses ütlesin, et helistan tagasi, kui mul tekib huvi müüa, siis nüüd ei helista ma teile enam sellise tüütamise peale mitte kunagi.” Mul on ka mingid piirid!” selgitab Jaanus.

ASi Timber metsaspetsialist Helen Savi
ASi Timber metsaspetsialist Helen Savi

AS Timber metsaspetsialist Helen Savi sõnul lükkavad paljud pealetükkivad helistajad õnneks nii mõnedki metsaomanikud Timber.ee oksjonikskkonda oma metsa raieõigust või -kinnistut müüma, sest selline turul kauplemine on eestlastele pigem vastumeelne. „Eestlane tahab tegutseda rahulikult omas tempos ning ise jõuda järelduseni kus, kuidas ja kellele oma mets müüa. Agressiivne müügitaktika siinsetele inimestele ei sobi,” märgib Savi. Pealegi on siinne inimene pigem skeptiline. Seda kinnitab ka Jaanuse jutt, kes ütleb, et metsaga seotud probleemide pundar saab paljuski alguse sellest, et nii nagu nemad, elab üks suur osa metsaomanikke 80% ajast linnas ja nad pole oma metsas toimuvaga kursis ega tea, mis seal tegelikult toimub ning siis need helistajad üritavad metsatarkusi pudrulusikaga kurgust alla suruda. Mehe sõnul tekitab see pigem helistaja suhtes kahtlust ega kutsu pikemat vestlust pidama.

Heleniga võttis Jaanus ühendust e-kirja teel. Helen meenutab, et ega tegelikult polnud see pere isegi pärast ekspertiisi tulemust lageraieks valmis. „Nad pöördusid minu poole palvega, et ehk õnnestub siiski metsa alles jätta võimalikult palju terveid puid, kuigi nad olid konsulteerinud juba mitme metsandusalast haridust omava inimesega, kes kõik olid jõudnud ühele ja samale järeldusele, et lageraiele selle metsa puhul alternatiiv puudub,” ütleb Helen, kes paraku ei saanud ka ise, pärast dokumentidega tutvumist, anda perele seda õlekõrt, mida nad sügaval hinges soovisid tõenäoliselt saada. „Proovisin võimalikult täpselt neile lahti seletada, miks ei ole antud metsas teisi häid lahendusi. Terveid puid oli teatise põhjal alles vaid umbes 27% ning näiteks seenhaiguste puhul on raske aru saada, milline on haige ja milline terve puu, kuniks nad pole ilmselgete tunnustega. Kui seenhaigused on juba metsas sees, siis puude allesjätmine võib tähendada, et hiljem tuleb ka need sealt ära koristada. Pealegi, kui metsaomanikud oleksid otsustanud tegeleda esmajärjekorras üraskikahjustuse ja juurespessu probleemiga, siis oleks see selles metsas tähendanud raietöid, mis aga omakorda oleks kahjustanud tõenäoliselt neid puid, mida oleks olnud kavas säilitada. Ent need oleks jäänud pärast nii suurt tööd lagedale alale tuule kätte. Lõpuks poleks see mets enam metsa moodi välja näinud nii ehk naa.”

Seetõttu kirjutas Helen Jaanusele esimese kirja lõpetuseks vastu, et „lageraie on tõesti parim alternatiiv sellises olukorras, sest paremaks enam midagi ei lähe, ainult hullemaks ja mis mõtet on haigeid puid kasvatada? Hiljem läheb langenud puude koristamine lihtsalt kallimaks maksma. Teisi raieliike saab rakendada tervete puude puhul. Siin tuleb esmalt kahjustused likvideerida ja asuda peale kasvatama uut ja tervet metsapõlve.”

Seepeale langetas Jaanus lõpuks otsuse, et tulevikule mõeldes, siis lageraie on ehk tõesti ainuke mõeldav lahendus ning kohtus Heleniga AS Timber kontoris Tallinnas, kus arvutati metsale alghind. „Soovitasin raiet müüa hinnaga 12 000€, kuna seisund oli halb ja polnud teada, kas ja kui palju tervet palki sealt välja lõikab. Meile kõigile üllatuseks oli oksjonil ostuhuvilisi palju ja lõpphinnaks kujunes ootamatult 22 200€,” ütleb Helen.

Tulemuse üle oli metsaomanikul väga hea meel ning Jaanus ütleb lõpetuseks, et tegemist oli magusmõru õppetunniga, mis äratas üles ja tõi rohkem teema juurde. See kogemus vähendas ühtlasi mustvalget nägemust lageraiest ning lõi pildi kirjumaks. Nii temale kui tervele tema perele sai selgeks, et olemas on mitmeid võimalusi ja lahendusi, kui õigel ajal tegutseda, kuid sageli on ekstreemne lähenemine oma metsale adekvaatne, õigustatud ja ainus võimalus, kuidas jätkata metsaomanikuna. Tihti on see päästev isegi naaberkinnistu puudele ning selle eest on ühtviisi tänulikud nii inimesed kui loomad ja linnud. „Sel korral üritan ma teha nii, et konsulteerin, uurin ja käin metsas tegutsemas, et oleks vähemalt tunne, et olen enda poolt teinud kõik, et enam midagi halvasti ei läheks. Meil on ka teine metsatukk ja olen nüüd seal palju rohkem käinud. Üritan aru saada, kas ka seal on mingeid haigusi, probleeme, et varem jälile saada ja üldse vaadata, mis seal kasvab ja mis ei kasva. Selle metsa puhul olen tähelepanelikum ja uue metsa kasvamise juures palju enam,” lubab Jaanus.

Kas soovid rohkem infot, kuidas timber.ee oksjonikeskkonnas oma raieõigust või metsakinnistut müüa? Võta meiega ühendust! Aitame metsa väärtust hinnata ja vajaduse korral ka metsamajandamiskava tellimise või metsateatise täitmisega. Konsulteerime metsaomanikke tasuta!

Võta Timber.ee metsaspetsialistidega ühendust ning uuri täpsemalt! Helista meile 6665050 või kirjuta info@timber.ee või jäta enda kontaktid allolevasse vormi ja võtame Sinuga ise ühendust.

Jäta enda andmed, vaatame su metsa üle!

Loe lisaks

Klientide lood23.11.2021

Kes sööb metsaomanike vara?

Valed võtted metsa majandamisel võivad üsna kiirelt valusasti kätte maksta. Kahjureid ei huvita, kelle metsa või vara hävitama asutakse. Et midagi päästa, tuleb võitlust alustada võimalikult kiirelt ja tegutseda resoluutselt.
Loe edasi...
Uudised18.11.2021

Oksjonil on kokku 451 hektarit metsa- põllu- ja rohumaid

Timber.ee oksjonikeskkonnas on oksjonil 451 hektarit maad, 2 605 300€ väärtuses. Oksjonil on 25 metsa ja 2 põllukinnistut üksikult ja kolm mitmetest kinnistutest koosnevat kinnistute paketti.
Loe edasi...
Klientide lood22.10.2021

Kuidas vanapaar pea 50 000 eurost ilma oleks jäänud

Vanapaari metsa eest pakuti 17 000 kuni 45 000 eurot, kuid oksjonil kerkis hind 81 600 euroni.
Loe edasi...
Oleme edukalt läbi viinud1792 oksjonit
Raieõiguste oksjonit1065
Kinnistu oksjonit727
Kliendid on meie abiga saanud60 777 952 €
Raieõiguste oksjonitelt25 632 676 €
Kinnistute oksjonitelt35 145 276 €
Metsameeste lemmikraadio on
Rahva Raadio